Blogi sissekandel ei pea olema alati mingi kindel mõte või tegu, millest rääkida. Näiteks täna tulin lihtsalt idee peale kirjutada blogi sissekanne tänasest päevast ja ka võibolla üleüldisest elust, mis on vahepeal siin Tallinnas pilvede all toimunud.
Nojah, täna siis algas päev jällegi teistmoodi, nagu ka iga järgmine. Ega siis elu ongi üks suur vaheldus, sest isegi kui me leiame et vahest on päevad kõik ühesugused ja üksluised, siis mina arvan, et niimoodi see nüüd ka pole. 🙂
Eile siis kutsuti kuhugile Vääna-Jõesuu randa vessarit tõmbama, aga lubati helistada ja ei helistatutki. Võibolla siiski õnneks, sest ma olin eile ikka üsna väsinud ja magama sain mindud tavapärasest varem. Kuid, ega siis see erakordselt pikk uni, mida ma polnud ammu juba teinud, ei avaldanud mulle kuigi head mõju, sest täna hommikul oleksin ka äärepealt tööle hilinenud, kui mu vanaema poleks mind ülesse ajanud. Uskumatu, eile veel kodunt ära minnes mõtlesin, kas kõik on kaasas. Veel viimasel hetkel tuli meelde, et üks telefon on mul puudu. Tavaliselt kui ma kuhugile ööseks lähen, võtan alati kaasa kaks telefoni. Ja miks? Sest siis on mul topelt äratus. Katsu sa ikka kell kaks või kell kolm öösel ülesse saada, kui sa saad magada ainult 2-3 tundi. Aga siis minnes mõtlesin ikka ühe mobiiltelefoni koju jätta ja nüüd oligi satsakas käes! Nagu saatuse kiustel suutsin äratuskelli (mida oli mul nelja asemel nüüd 3) lihtsalt ignoreerida.
Tavaliselt ju öeldakse, et loll pea teeb jalgadele tööd, siis tegelikult võib minu hommikust teguviisi sõnastada sellisena, et laisk keha teeb rahakotile liiga. Tegelikult ma poleks sisse maganudki, kuna uneaeg oli mul ju tavapärasest pikem, aga lihtsalt see aeg ei lastud mul magada sest Nora helistas kolm korda ja koguaeg pidin kannatama telefoni tüütut helinat. -.- Ja siis kui see ükskord vait jäi Nora tüütamise lõpetas, sain alles korralikult une sisse…
Hommikul tõustes valdas mind korraga paanikaa, et aega on suhteliselt vähe tööle minemiseks, et mida teha. Mõtlesin siis takso kasuks, sest rattaga ma poleks õigeks ajaks jõudnud. Noja hind oli ka tollel päris soolane. Selleks et jõuda Öismäel Koplisse ja siis sealt edasi vanalinna, kulus mul pisut üle 12 EURi. Hommikul mõtlesin, et selle raha eest oleksin võinud vabalt veel sõita Pärnusse ja tagasi. Aga õnneks jõudsin ikka ilusasti tööle ja probleeme ei tulnud. Isegi pool tundi varem jõudsin, kui muidu ja lehed sain ka kõik ilusti ära kantud, nii et kella seitsmeks olin juba vaba. Ma ei kujutagi ette, mis ma siis oleksin teinud, kui ma oleksin veel läinud Merilini ja ta sõpradega vessarit tõmbama.
Ikka ja jälle meenutan ma sõnu, et tööinimese elu ei ole kerge. Peab ju loobuma igasugustest kergemeelsetest harjumustest. Õnneks ei ole minu jaoks need harjumused probleeme tekitavad, aga vahest ju ikka tahab inimene natukene vabamalt võtta ja olla koos sõpradega.
Nüüüd jõudsin siis õnnelikut koju ja vaatan ikka ootusrikkalt taevalaotust, mis ei anna kohe kuidagi lootust selginemisele. Ilmad on ka jahenenud ja jääb juba tunne, nagu suve ei tulekski. Tahaks juba mõnusalt rannaliival vedeleda ja veemõnusid nautida..
Cjao.