Eilne poolfinaal lõppes Eesti jaoks kahjuks kaotusega, siiski tõi see palju fänne öösel toimuvale Euroklubi pidustustele. Päev siin Kiievis on väga tihe ja sündmusterikas. Eile juhtusin euroküla lähedal intsidenti, millest lähemalt ka kohe kirjutan, ning põrkasin kokku paljude fännidega üle kogu euroopa ja isegi üle maailma. Samuti intervjueeriti mind TV3 uudiste jaoks, mida näete täna õhtul, kui see läheb eetrisse!

Neljas päev Kiievis tõstab meeleolu veelgi rohkem. Eile käisin eurokülas, mis oli küllaltki rahvastatud. Kõikjal mängis muusika ja turiste meelelahutasid erinevad tegelased. Ühe “meelelahutaja” otsa sattusin ka mina, kui kõndisin oma sõbraga rahulikult mööda tänavat ja üks hetk hüppas minu ülale ahv, seejärel teine ja siis kolmas. See toimus nii kiiresti ja algul ei saanudki aru, et tegemist oli äriga. Ühelt poolt oli vahva kogemus, teisest küljest aga ootamatu ja ebameeldiv. Minu sõber tegi minust mõned fotod veel enne, kui mult raha küsiti. Kohalik äri Kiievis on ikka väga kirju ja salapärane. Turistidelt meelitatakse raha iga võimaliku aja korral. Kogu selle show eest küsiti minult ebamäärane summa, millest ma algul aru ei saanudki. Nood mehed, kes nägid välja väga hirmsad, puterdasid kord inglise keeles ja siis ukraina keeles, kuid aru ma ei saanudki, peale hammaste vahelt tulnud jorina, kui palju nad siis õigupoolest minult küsisid. Lõpuks sain häguselt aru, et nad tahtsid kuksil 800 grinvat selle eest saada. Mina ütlesin, et mul ei ole raha kaasas ja ma ei arvestaud selle ootamatusega. Nemad muidugi ikka ja jälle lunisid raha sisse ning ütlesid, et see on nende töö. Mina aga pääsesin kogu sellest loost õnneks tänu lähedal asuva politseiauto, sest nähes politseid, taandusid nad minust koheselt ja ma sain rahulikult edasi minna. Nii et selline intsident siis eilsest päevast. Ma mäletan, et mind hoiatati enne, kui ma Kiievisse sõitsin, et Ukrainas on väga palju musta äri ja turistidelt püütakse raha igal võimalikul moel välja petta. Seekord siis näitasin, et olen ise kavalam nendest ukraina petturitest ja sain mõned naljakad fotod ilma rahata!

Üleeile öösel me euroklubis ei käinud, seega ärkasime eile hommikul juba varakult. Ma magasin natukene aega kauem kui minu sõber ning siis alustasin blogi kirjutamist. Pealelõunat oli meil OGAE rahvusvahelise eurovisiooni fännklubi koosolek euroklubis. Ma tutvusin erinevate tähtsate inimestega, kellest üks, fännklubi president, andis välja Laura ja Koidu “Verona” Lõuna-Aafrikas valminud CD nende omas keeles ja palus, et ma õhtul teeksin foto tema CD-ga. Afrikaani keeles on see lugu valminud ja sõnad on peale laulnud Andre van Wyngaardt. Homme saate kuulata Verona esitust afrikaani keeles minu euroblogis.

Pärast kohtumist euroklubis ja intsidenti eurokülas, kohtusin ma oma soome sõbraga, kes saabus siia Kiievisse üleeile. Seejärel tegime mõned fotod euroküla lähistel, kus toimus parasjagu suur melu ja pildistamine.
Esimest korda siin Kiievis tegin ma endale enne teist poolfinaali näomaalingu Eesti ja Ukraina lipust, ning katsin enda selja Eesti lipuga. Meie ööbimispaik ei asu väga kaugel Eurokülast, ning on kesklinnas, kuhu pääseb kenasti metrooga. Kui paar päeva tagasi küsiti, et kas ma olen Ukraina traditsioonilisi toite proovinud, siis ma ei osanud sellele vastata. Ilmselt ei oska ma ka praegu sellele küsimusele vastata, sest ma olen proovinud siin väga mitmeid erinevaid toite. Näiteks üks külm, valget värvi koorene supp on midagi, mida ma pole mujal veel proovinud, aga maitseb väga hästi. Kui ma küsisin, et kas see on midagi traditsioonilist Ukraina köögist, siis Ukrainlased ise noogutasid pead ja ütlesid, et neile see üldse ei maitse.

Neljapäeva õhtul valmistusime minema Eurovisiooni lauluvõistluse teist poolfinaali vaatama. Metrood olid rahvast pilgeni täis, rongi mahus sisse vaevaliselt. Metroodes oli näha väga palju fänne ning kohalikud sosistasid ja vaatasid meid nagu maailma ime. Minu sõber USA-st sattus väga palju kordi pildistamise ohvriks. Iga natukese aja pärast taheti teha meist fotosid ja helisalvestisi. Olukord muutus aga pöördelisemaks siis, kui jõudsime kontserdi toimumispaigale lähemale, sest siis oli fotode tahtjatest tekkinud koguni järjekord. Enamus olid kohalikud, kes ei mõistnud inglise keelt. Ka meie naljatasime nendega natukene vene keeles ja siis lõime patsu ning tervitasime sõbralikult. Tundsime ennast tõeliste staaridena ja inimesed naeratasid meile ning tervitasid lahkelt. Rongides ja metroodes oli tõeliselt suur rahvamass. Inimeste jutuvada ja fännide karjumine summutas kõik kõrvalised helid, välja arvatud politseide sireenid.

Teel näitusekeskusesse, kus toimus poolfinaali kontserd, oli peatamas meid nii kohalikud suveniirimüüjad, kui ka meediategelased. Mind püüti kinni ka TV3 uudiste reporteri poolt, kes koheselt küsis, et kas ma olen Eestist, suhtlen ma eesti keeles ja kas käin kohapeal iga aasta. Teades, et ma lähen eetrisse sadade tuhandete pealtvaatajate ees, võttis jalad korraks nõrgaks küll. Samas elevus ja vaimustus oli nii suur, et ma sain oma kartusest võitu ja vastasin kõikidele esitatud küsimustele avameelselt. Küsiti näiteks seda, et kas arvad et “Verona” pääseb edasi laupäevasesse finaali, aga ka seda et mis on minu arvates “Verona” suurim trump. Võttes arvesse üleeilset poolfinaali eelset kohtunikufinaali, siis Laura ja Koit olid päris ehmunud nägudega, nagu nad aimaksid kaotust ette. Samas see hirm võis olla ka põhjendatud, kui arvestada seda, et teises poolfinaalis oli konkurents tihedam, kui esimeses poolfinaalis. Näiteks pole kaheldagi, et Bulgaaria ei ole edasi saanud, minu sõber peab teda isegi Eurovisiooni lauluvõistluse võitja kandidaadiks. Kuigi meie esitus ei pääsenud edasi finaali, ei tasu siiski kurvastada, sest Eurovisiooni lauluvõistluse melu jätkub siin Kiievis ja minu blogi jätkab ka nende vahendamist.

See, mis toimus eile enne poolfinaali ja poolfinaali ajal kontserdi toimumispaigas, oli väga pidulik. Erakordselt palju leidsin ma kohapealt Eesti fänne, kes oli tulnud omadele kaasa elama nii kodumaalt, kui ka väljaspool kodumaad. Nendeks olid meie rahvusest inimesed ja ka teisest rahvusest, nagu näiteks Saksamaalt, kes tulidki elama kaasa meie esitusele siin Kiievis! Nendest tegin ka lühikese videoreportaaži.

Aga ka paljude teised erinevate riikide fännid olid väga elevuses Eesti esitusest. Kui korraldajad kuulutasid välja 10 edasipääsenud riiki, siis viimastel minutitel, mil pinge oli kõrge siin kontserdi hallis, kuuldus aeg-ajalt fännide kisa “ESTONIA, ESTONIA!”. Minul õnnestus näha esitajate meeleolu otse green ruumi ees, kus vahepeal lülitati ümber telepilt ja tehti artistidega intervjuu. Ma valmistasin ka tegema video juhuks, kui Eesti pääseb edasi finaali, et näidata teile oma kaamerast eesti delegatsiooni rõõmu. Kahjuks jäi seekord see võimalus nägemata, kuid siiski tundus, et Laura ja Koit olid õnnelikud ja jäid rahule. Vähemalt eesti lipud lehvisid nende poolt ja nägu ei olnud neil enam nii morn, kui üleeile.

Ma kohtusin vahepealsel ajal mõnede eestlastega kontserdi toimumispaigas, et küsida, kus nemad on pärit ja kellele nemad elavad kaasa. Näiteks kohtusin ühe meesterahvaga, kes on puhas eestlane, kuid elab Kiievis ja töötab siin. See oli päris huvitav juhus minu jaoks, kohtuda Kiievis väliseestlasega, kes elab kohapeal.

Eesti lippe nägin rohkem, kui varem ka öises euroklubis, kuhu kogunes seekord väga palju inimesi. Väga huvitav oli see, et seekord suurele rahvamassile vaatamata seal toimunud pidustuste ajal mängis väga halb muusika ja DJ oli selline, kes tundus, nagu oleks ära eksinud ja ei tea, mida teeb. Seetõttu olid fännid eile ka väga rahulolematud, vilistasid ja näitasid DJ-le näpuga. Muusika läks paremaks alles mõni tund hiljem, kui korraldajad said ilmselt aru, et rahvale muusika peale ei läinud. Ka minu jaoks tundus, et vanad head eurolood on lihtsalt rõvedalt ära miksitud ja nendest on tehtud tehno lood. Enne eurokluppi minekut püüdsid mind fännid kinni ja lohutasid Eesti kaotuse üle ning soovisid minuga teha fotosid. Mõned kirjutasid mulle hiljem isegi internetis. 🙂

Vaatamata kaotusele, on siiski eestlaste meeleolu kõrge ja meie omad saavad kaasa elada laupäeval teistele riikidele. Mina jään Kiievisse kuni pühapäevani ja kajastan teile sündmusi sellest, mis toimus nii täna, ning mis toimub ka homme ja ülehomme.

Kui soovite saada jooksvalt uuendusi kohapeal toimuvaga, siis lisage mind SnapChatti: rennuestonia või jälgige mind Instagramis: @reinaldudras

Mis toimub hommem laupäeval – 13. mail minu euroblogis? Laupäeval saate lugeda sellest, mis toimub eurokülas (seekord luban ausalt, et viin teid ka eurokülla). Saate teada, mida on oodata laupäevases finaalis ja kuulata Eesti esitust afrikaani keeles.